Kaks Rada

Külm pimedus mu ümber varjud pikaks loob
Ja igatsus kurgu kibedaks ning valusaks teeb.
Ma kustutasin tule, lootuses, et silm ei näe
 Kuid su vari jäi ikka seinale- ma näen, mu hing kinni jääb.
Me lubasime teineteist ju hoida, et armastus me teed võiks ikka toita.
Kuid lubadusest sai raske pinge alus- me lubasime hoida kuid see hoid oli nii valus.
Nüüd yühjas toas vaid tiksub seina kell, mid meenutab, kui olid minu vastu hell.
Sest hoidmisest sai lõpuks valus pigistas
Ja ilusasti sai kurb ning vaikne mälestus.
Kõik sillad põlesid jäi maha mustav tuhk
Su nime kordab viimane külm tuulepuhang.
Nüüd südames on kurbus ja nutt ning löödud pragu. Meist said kaks rada mis kunagi ei ristu.