Armastusega hüvastijätt

Tuba on täis sinu puudumist
Kell tiksub liiga valjusti,
Mõõtes aega,
Mis ei liigu enam kuhugi
Istun pimeduses ja kuulan oma hingamist
Mälestus sinu rohelistest silmadest
Valgustab veel hetkeks seda tühjust nagu ksuge täht
Mis särab ammu kadunud öös
Pimeduses viirastus su blondide juuste helk 
Põgus ja tabamatu nagu tuule iili.
Sa olid liiga kaunis selle maalima jaoks,
Liiga habras, et jääda
Nüüd on järele jäänud vaid igatsus
Mis põletab vaikselt ja valusalt.
Ma ei hüüa sind enam tagasi
Annan su vabaks siit pimedast toast
Kuigi su puudutus jääb igavesti naga alla
Istun vaatan aknast taha
Lepin selle vaikusega