Kaotus.

Külm pimedus mu ümber varjud pikaks loob
Ja igatsus kurgu valusaks ja kibedaks teeb
Ma kustutan tule- lootuses, et silm ei näe kuid su vari jäi ikka seinale
 Ma näen mu hing kinni jääb
Me lubasime teineteist ju hoida
Et armastud Me teed võiks ikka toita
Kuid lubadusest sai vaid raske pinge alus
Me lubasime hoida kuid se hoida oli nii valus.
Nüüd tühjas toas vaid tiksub seina kell mis meenutab kui olid minu vastu hell.
Sest hoidmisest sai lõpuks valus pingutus
Ja ilusasti sai kurb ning vaikne mälestus.
Kõik sillad põlesid jäi maga mustav tuhk.
Su nime kordab viimne külm tuulepuhang.
Nüüd südames on nutt ja kurbusest löödud pragu
 Meist sai kaks rada mis kunagi ei ristu.